Läksin korra aega, kus see laul veel repeat'i peal mu ühikatoas kõlas. See pisike kahene tuba kraanikausiga. Tartust nii kaugel, et ei pidanud mõtlemagi. Suvine palavus, talvine külmus ning hädine internett. Kui ilus see tegelikult oli. Nohisev vanamutt kõrval toas lisas vaid igapäevale vürtsi. Vot siis oli tegelikult yolo. Üldse ei põdenud homse pärast. Lihtsalt eksisteerisime. See oli tegelikult nagu vabadus.
Kui üldse tagasi tahaks, siis ainult nendele esimestele korrustele, sest muud polnudki sel hetkel eluks tarvis :)