Miks? Pigem miks mitte...

"[/---/] Lõppude lõpuks on kiirteede teenindusalad kõik lihtsalt läbisõidukohad. Siit sinna. [/---/] Peldik ja söök. Neoonlambid ja plastmasstoolid. Vastik kohv. Maasikamoosiga saiad. Kõigel sellel pole tähtsust. Tähtis on see, kust me tuleme ja kuhu läheme. Või ma eksin?"
"kafka mererannas"

Millel üldse on tähtsust, 
kui enam ei mäleta kust tuled 
ja ei tea kuhu lähed?

Tunnen, kuidas tulevik juba rõhub,
kuidas kõik need otsused,
mis hetkel edasi lükkan,
lööklainena tagasi tulevad.
Stabiilsus tundub hetkel liiga palju paluda,
sest kuidagi kohe ei suuda otsustada,
mis poole aasta pärast saab...

Kas sõprus peabki olema selline,
et sa tahad selle inimese pakkida kohvrisse
ja võtta ta kaasa kaugele sinna,
kus unistused on ehtsad.
Lihtsalt selle pärast,
et tal oleks parem...

Taastan sildu, mis lagunema on jäänud

Vaikselt saan taas jalad alla

ja lepin läinuga.

Ehkki üksinduse tunne ei kao kuhugi,

mõtlen sellest,

kui vabadusest.

12. päev

Ma ei taha, minna ära,

aga ma ei taha ka olla siin, 

kus ma olen.

Iga aasta olen aastalõpu postituse kirjutanud, aga seekord otsustasin teadlikult seda mitte teha.
Entusiasm vallutas aasta alguse, kuni mõistsin, et ega aastanumbri muutumine iseenesest midagi korda ei tee. Kuigi hetkel tundub nii palju häid asju veel tulemas. Nii palju võimalusi. Nii palju valikuid. Kui ma just ise seda kõik ära ei riku...
Nagu mu viimase aja lemmiklause kõlab:
"Kaelani sitas ei tasu pead norgu lasta"
Elame näeme, kas minust saab kooli pooleli jätnud narkar, nagu mu vanemad arvavad või on veel lootust...
Põhiline on see, et
tegelikult on ju kõik käe ulatuses.
Ma lihtsalt pole viitsinud  nii piisavalt liigutada....

"The other night you wouldn't believe the dream I just had about you and me..."