Ma ei taha, minna ära,
aga ma ei taha ka olla siin,
kus ma olen.
Iga aasta olen aastalõpu postituse kirjutanud, aga seekord otsustasin teadlikult seda mitte teha.
Entusiasm vallutas aasta alguse, kuni mõistsin, et ega aastanumbri muutumine iseenesest midagi korda ei tee. Kuigi hetkel tundub nii palju häid asju veel tulemas. Nii palju võimalusi. Nii palju valikuid. Kui ma just ise seda kõik ära ei riku...
Nagu mu viimase aja lemmiklause kõlab:
"Kaelani sitas ei tasu pead norgu lasta"
Elame näeme, kas minust saab kooli pooleli jätnud narkar, nagu mu vanemad arvavad või on veel lootust...
Põhiline on see, et
tegelikult on ju kõik käe ulatuses.
Ma lihtsalt pole viitsinud nii piisavalt liigutada....
No comments:
Post a Comment