Mitte, et see mitte suhtlemine oleks tahtlik olnud, vaid lihtsalt ei ole vahepeal üksteist näinud.
Imestasin, et ta mu ära üldse tundis.
Jutujätkuks küsis ta, kuidas mul läheb.
Automaatselt vastasin, et halvasti.
Hiljem mõtlesin veidi selle ütluse peale ja olgugi, et sel ajal, kui viimati suhtlesime, oli kõik palju parem, ilusam ja kergem, ei ole üld pildis mu hetke seisud nii hullud.
Mul on töö,
juba varsti lõpetan kooli,
katus pea kohal ja kohati on neid katuseid isegi mitu,
mul on veel mõned lähedased sõbrad järgi.
Kõik on nagu olemas ja mida ei olegi, on käeulatuses...
Ometi see olemas olev õnnelikuks mind ei tee.
Nii tobe on olla õnnetu,
aga üritan lohutada end mõttega, et võibolla on lihtsalt
VALE KOHT JA VALE AEG.
No comments:
Post a Comment