"Kaua sa Londonis oled olnud?"

"Kohe, kohe, mõndade päevade pärast saab 6 kuud."

See aeg on olnud nii lühike ja läinud nii kiiresti, et ma isegi loen veel täpselt päevi, kaua ma siin olnud olen. Pärast kõike seda olen ma valmis lahkuma, aga veel rohkem olen ma valmis jääma kauemaks. Saagu, mis saab, sest ma olen juba kõige hullemast läbi tulnud.

Selle kõige all mõtlen ma viimase 6 nädala sündmusi. Blogi ei kirjutanud sellest meelega, kuna ei tahtnud kedagi šokeerida. Rääkisin vaid mõnedele inimestele ja kes twitterist luges, teab ka. Kirjutasin kõik mõtted omale märkmikusse ja osa neist kirjutan nüüd ka siia.

Igastahes...

Mõnda aega ma olin päriselt kodutu ja rahatu. Kuigi mulle endale meeldis selle üle nalja visata, oli asi väga tõsine. Ühel hetkel ütles üks mu tuttav siin Londonis: "Stop laughing, it's getting serious", mille peale ma veel rohkem naersin. Samas, kui ma oleksin seda olukorda tõsiselt võtnud, oleks ma viimase raha eest pileti tagasi Eestisse ostnud, mida ilmselt oleks iga teine täie mõistuse juures olev inimene teinud.

18.05- "Ma tunnen, et ma pole siin veel piisavalt kaua olnud ja et sellel riigil ja nendel inimestel on mulle veel enesearenguks palju pakkuda"

Selles ma ei eksinud.

26.06- "Kogu see algusest lõpuni uskumatu lugu kokku võtta, võib öelda, et ma kohtasin inimest, kellega kohtumist olen nii kaua oodanud. Tegemist ei ole printsiga valgel hobusel, kes mind peaks päästma vaevast./---/ Kõige lihtsam seletus on, et vestlus temaga oli kui vestlus iseendaga. Tundus nagu ta luges oma sõnad minu mõtetest maha."

Ta oli täpselt see inimene, keda ma ootasin, sest ta kinnitas, et mu maailmavaade ei ole ainult minu noore mõistuse unistus vaid reaalne viis õnnelikuks eluks. Ja ma absoluutselt ei valeta, kui ütlen, et ma ootasin seda kohtumist just sellise inimesega juba pikka aega. Tema olek ja mõtted ei tulnud mulle ootamatu šokina, vaid pigem rahustava kinnitusena. Ma teadsin, et ühel päeval peab see juhtuma.

Tänu sellele olen ma valmis naasema selle juurde, mida ühiskond ja vanemad minust ootavad, aga mitte selle pärast, et nemad seda soovivad, vaid selle pärast, et ma ise seda soovin. Lõpuks ometi ma tean, millega ma tegeleda tahan tulevikus.

Kuna kõige selle õpetlik pool jääb võõraks kõigile, kes seda ise pole kogenud, kirjutan ma siia lihtsalt paar lugu oma märkmikust, et oleks pilt silme eest, millega ma tegelesin mõnda aega. 

Paar sõna olukorrast, milles ma olin. Sain lubada endale hostelit ainult 3-4 päeval nädalas, ülejäänud ööd, pidin veetma tänavatel. Samal ajal pidin 40 tunnil nädalas ilmuma tööle ja seal särama.

„Ma lohutan end mõttega, et tagantjärele on see kõik hetkel toimuv kõigest naljakas meenutus ja hea mõõdupuu elu hindamiseks.“

„Ma tean enamusi inimesi, kes mind teavad see šokeeriks kuidas ma elan, aga mind ennast mitte. Suurema osa ajast veedan enda seltsis järele mõeldes. Nagu arutaks suurt pusa oma peas lahti. Ükshaaval hakkavad mineviku sündmused ja otsused loogilisena ja vajalikuna tunduma.“

"Kunagi kuulates kuulsate muusikute elulugusid pani imestama kui paljud neist on olnud kodutud või kerjused. Nüüd olen ma ise samas vaesuse seisus. Igalpool, kus ma oma kodutut aega veedan, näen teisi samasuguseid koti või käe najal magavaid kodanikke, keda osasid politsei juba mitmendat korda sel nädalal äratamas käib. Nendega koos teen ma avalikus vetsus end korda ja söön eelarve sõbraliku hommikusöögi varahommikul Victoria mcDonaldsis ning üritan salaja käe najal oma unetundidele lisa teha. Nad keegi ei ole nii noor, kui mina, mistõttu võib see neile olla pöördumatu."

"Gümnaasiumis sai õpitud üks väga kasulik osksus- salaja käe najal magamine ilma, et vahele jääks. Viimastel öödel on see väga kasuks tulnud. Eile käisin ühes hostelis kurba nägu tegemas ja pakkusin paar naela, et saaks pesema. Kohe teine tunne. Enam ei tunne nagu kuuluks kodutute ja kerjuste hulka. Pigem üleväsinud õpilase tunne.

Tänavatel kõndides vaatan huviga ringi ja mõtlen, et kas inimesed mõtlevad, et mul ööbimiskohta ei pruugi olla. Öösiti muutub see alati pisut ilmsemaks, sest kes niisama kannaks kahte suurt kotti kaasa ja jalutaks ohtlikes hood'ides ringi nagu tal oleks kogu maailma aeg.

Siis aga mõistan, et igal inimesel, kes mulle vastu tuleb võivad olla omad probleemid, mistõttu nad ei pruugi minule üldse mõeldagi."

"Kui mul tekib mõnigi mõte, et ma tegin valesti, et ei läinud tagasi Eestisse, meenutan endale filmi "Pursuit of happiness". Ma usun, et see pingutus viib heale eesmärgile"

"Ma lihtsalt nii väga igatsen lamades magamist. Oma 3-5 tundi bussijaamas, rongijaamas või pargis kõval pingil ISTUDES, pead kotile toetades saab küll hakkama, aga see on kurnav ja tapab mu vereringet." (kolmas öö järjest tänavatel)

"Täna öösel jäin magama pargis pingil tekk peal. Ma teadsin, et mu tekk on hele ja võib kaugele näha olla, aga mul oli nii ükskõik, sest ma tahtsin lihtsalt natuke magada.

Mingi hetk ärkasin autotulede valguse peale ja oligi korras- politsei. Nende auto tuled olid suunatu ühe lähedal asuva puu alla, kus kari kodutuid oma magamiskottides ööund nautisid. Oma 10 minutit ma ootasin, et actioniks läheks. Kas siis kodutute ja mentide vahel või et mendid mu kuskile jaoskonda viiks. Pärast ootamist tuli mees välja, näitas mulle taskulambiga valgust näkku, küsisi kas kõik on korras. Ilmselgelt pole, kui noor tütarlaps pargipingil magab. Ültesin, et kõik on ok, mille peale ta ütles, et ei ole lubatud pargis magad aja, et minu sugusele noorele tüdrukule on see ohtlik ka. Nagu ma ise seda ei teaks, aga mis muud võimalust mul on. Segasid mu une, ajasid mu ära ja sellega asi piirdus.“

 „Palju kohtan ma ka erineva taustaga inimesi tänavatel, kes tulevad ligi, et juttu ajada. Alates rumeenlastest vabrikutöölistega, kuni rikaste moslemipoisteni. Sinna vahele jääb palju kurbi lugusid sõltuvustest, maha jätmisest, surmadest ja muidugi jumalast ning usust.“

Nagu siin Londonis kombeks, sai pealiskaudselt tähtsam info ära antud. Kogu lugu ei ole mõtet siia kirja panna, kuna nagu ma ütlesin, selle õpetlik pool läheb kaduma inimesele, kes seda ise pole läbi teinud...