"Kohe,
kohe, mõndade päevade pärast saab 6 kuud."
See
aeg on olnud nii lühike ja läinud nii kiiresti, et ma isegi loen veel täpselt
päevi, kaua ma siin olnud olen. Pärast kõike seda olen ma valmis lahkuma, aga
veel rohkem olen ma valmis jääma kauemaks. Saagu, mis saab, sest ma olen juba
kõige hullemast läbi tulnud.
Selle
kõige all mõtlen ma viimase 6 nädala sündmusi. Blogi ei kirjutanud sellest
meelega, kuna ei tahtnud kedagi šokeerida. Rääkisin vaid mõnedele inimestele ja
kes twitterist luges, teab ka. Kirjutasin kõik mõtted omale märkmikusse ja osa
neist kirjutan nüüd ka siia.
Igastahes...
Mõnda
aega ma olin päriselt kodutu ja rahatu. Kuigi mulle endale meeldis selle üle
nalja visata, oli asi väga tõsine. Ühel hetkel ütles üks mu tuttav siin
Londonis: "Stop laughing, it's getting serious", mille peale ma veel
rohkem naersin. Samas, kui ma oleksin seda olukorda tõsiselt võtnud, oleks ma
viimase raha eest pileti tagasi Eestisse ostnud, mida ilmselt oleks iga teine
täie mõistuse juures olev inimene teinud.
18.05-
"Ma tunnen, et ma pole siin veel piisavalt kaua olnud ja et sellel riigil
ja nendel inimestel on mulle veel enesearenguks palju pakkuda"
Selles
ma ei eksinud.
26.06-
"Kogu see algusest lõpuni uskumatu lugu kokku võtta, võib öelda, et ma
kohtasin inimest, kellega kohtumist olen nii kaua oodanud. Tegemist ei ole
printsiga valgel hobusel, kes mind peaks päästma vaevast./---/ Kõige lihtsam
seletus on, et vestlus temaga oli kui vestlus iseendaga. Tundus nagu ta luges
oma sõnad minu mõtetest maha."
Ta
oli täpselt see inimene, keda ma ootasin, sest ta kinnitas, et mu maailmavaade
ei ole ainult minu noore mõistuse unistus vaid reaalne viis õnnelikuks eluks.
Ja ma absoluutselt ei valeta, kui ütlen, et ma ootasin seda kohtumist just
sellise inimesega juba pikka aega. Tema olek ja mõtted ei tulnud mulle ootamatu
šokina, vaid pigem rahustava kinnitusena. Ma teadsin, et ühel päeval peab see
juhtuma.
Tänu
sellele olen ma valmis naasema selle juurde, mida ühiskond ja vanemad minust
ootavad, aga mitte selle pärast, et nemad seda soovivad, vaid selle pärast, et
ma ise seda soovin. Lõpuks ometi ma tean, millega ma tegeleda tahan tulevikus.
Kuna
kõige selle õpetlik pool jääb võõraks kõigile, kes seda ise pole kogenud,
kirjutan ma siia lihtsalt paar lugu oma märkmikust, et oleks pilt silme eest,
millega ma tegelesin mõnda aega.
Paar sõna olukorrast, milles ma olin. Sain
lubada endale hostelit ainult 3-4 päeval nädalas, ülejäänud ööd, pidin veetma
tänavatel. Samal ajal pidin 40 tunnil nädalas ilmuma tööle ja seal särama.
„Ma
lohutan end mõttega, et tagantjärele on see kõik hetkel toimuv kõigest naljakas
meenutus ja hea mõõdupuu elu hindamiseks.“
„Ma
tean enamusi inimesi, kes mind teavad see šokeeriks kuidas ma elan, aga mind
ennast mitte. Suurema osa ajast veedan enda seltsis järele mõeldes. Nagu
arutaks suurt pusa oma peas lahti. Ükshaaval hakkavad mineviku sündmused ja
otsused loogilisena ja vajalikuna tunduma.“
"Kunagi
kuulates kuulsate muusikute elulugusid pani imestama kui paljud neist on olnud
kodutud või kerjused. Nüüd olen ma ise samas vaesuse seisus. Igalpool, kus ma
oma kodutut aega veedan, näen teisi samasuguseid koti või käe najal magavaid
kodanikke, keda osasid politsei juba mitmendat korda sel nädalal äratamas käib.
Nendega koos teen ma avalikus vetsus end korda ja söön eelarve sõbraliku
hommikusöögi varahommikul Victoria mcDonaldsis ning üritan salaja käe najal oma
unetundidele lisa teha. Nad keegi ei ole nii noor, kui mina, mistõttu võib see
neile olla pöördumatu."
"Gümnaasiumis
sai õpitud üks väga kasulik osksus- salaja käe najal magamine ilma, et vahele jääks.
Viimastel öödel on see väga kasuks tulnud. Eile käisin ühes hostelis kurba nägu
tegemas ja pakkusin paar naela, et saaks pesema. Kohe teine tunne. Enam ei
tunne nagu kuuluks kodutute ja kerjuste hulka. Pigem üleväsinud õpilase tunne.
Tänavatel
kõndides vaatan huviga ringi ja mõtlen, et kas inimesed mõtlevad, et mul
ööbimiskohta ei pruugi olla. Öösiti muutub see alati pisut ilmsemaks, sest kes
niisama kannaks kahte suurt kotti kaasa ja jalutaks ohtlikes hood'ides ringi
nagu tal oleks kogu maailma aeg.
Siis
aga mõistan, et igal inimesel, kes mulle vastu tuleb võivad olla omad
probleemid, mistõttu nad ei pruugi minule üldse mõeldagi."
"Kui
mul tekib mõnigi mõte, et ma tegin valesti, et ei läinud tagasi Eestisse,
meenutan endale filmi "Pursuit of happiness". Ma usun, et see
pingutus viib heale eesmärgile"
"Ma
lihtsalt nii väga igatsen lamades magamist. Oma 3-5 tundi bussijaamas,
rongijaamas või pargis kõval pingil ISTUDES, pead kotile toetades saab küll
hakkama, aga see on kurnav ja tapab mu vereringet." (kolmas öö järjest
tänavatel)
"Täna
öösel jäin magama pargis pingil tekk peal. Ma teadsin, et mu tekk on hele ja
võib kaugele näha olla, aga mul oli nii ükskõik, sest ma tahtsin lihtsalt
natuke magada.
Mingi
hetk ärkasin autotulede valguse peale ja oligi korras- politsei. Nende auto
tuled olid suunatu ühe lähedal asuva puu alla, kus kari kodutuid oma
magamiskottides ööund nautisid. Oma 10 minutit ma ootasin, et actioniks läheks.
Kas siis kodutute ja mentide vahel või et mendid mu kuskile jaoskonda viiks. Pärast
ootamist tuli mees välja, näitas mulle taskulambiga valgust näkku, küsisi kas
kõik on korras. Ilmselgelt pole, kui noor tütarlaps pargipingil magab. Ültesin,
et kõik on ok, mille peale ta ütles, et ei ole lubatud pargis magad aja, et minu
sugusele noorele tüdrukule on see ohtlik ka. Nagu ma ise seda ei teaks, aga mis
muud võimalust mul on. Segasid mu une, ajasid mu ära ja sellega asi piirdus.“
„Palju kohtan ma ka erineva taustaga inimesi
tänavatel, kes tulevad ligi, et juttu ajada. Alates rumeenlastest
vabrikutöölistega, kuni rikaste moslemipoisteni. Sinna vahele jääb palju kurbi
lugusid sõltuvustest, maha jätmisest, surmadest ja muidugi jumalast ning usust.“
Nagu siin Londonis kombeks, sai pealiskaudselt tähtsam info ära antud. Kogu lugu ei ole mõtet siia kirja panna, kuna nagu ma ütlesin, selle õpetlik pool läheb kaduma inimesele, kes seda ise pole läbi teinud...
No comments:
Post a Comment