Keegi ei ole puhas,

Ma ei salli, kui inimesed muutuvad kellegiks, keda nad kunagi ise vihkasid.

Ja nähtavalt muutuvad selliseks.

Aga mis teha, kui sinust on saamas üks selline muutuja???

Ennast vihata?

 

Mul pole päris ammusest asjast kellegi järgi niii suuurt igatsust olnud, kui see täna oli.

Time is a valuable thing

Sama tekst, sama jama, samad probleemid, samad inimesed, sama, sama,sama...

Kõik on teistmoodi, kui oli eile, aga üldvaates kahjuks sama. Närviajab.

 Alati on kõige kergem peita hirmu sõnade `mul on pohhui` taha. 

Jedward - Lipstick

Haha, these dudes are awesome. One of my favorites in Eurovision Song Contest, mostly because I love the energy that they are releasing on stage. And the song is catchy.
Btw, homophobia is horribly pathetic. Grow up, idiots.

Lihtsalt kõigeparem kommentaar ühele asjale üldse. Tõsi, mis tõsi.

Nagu mu kallis sõbranna Triinu ükskord Raplas torudepeal soojas lamades mulle ütles, et mõnikord tunned, kuidas hetk su elus on nagu pärit filmist. Enamasti on need stseenid halvad ja sa oled neis üksi.
Praegust võib aga stseeni asemel filmiga võrrelda. Lohutav peaks aga olema see, et peaaegu kõik filmid lõppevad õnnelikult. Lihtsalt tuleb oodata ning loota, millal tuleb üks kangelane kõik ümber pöörab ja niimõnedki maailmad, mis pole veeel kokku vajunud, ära päästab.

 “just praying to a God that I don’t believe in”

Tut mir Leid, aber ich habe keine Lust.

Ma olen alati arvanud, et minu "perekond" ei ole tavaline.
Me grillime kaminas, teeme lolle nalju(näiteks, kui mu ema nõudis, et Merks strippi teeks. Tõesti sündinud lugu), proovime uusi asju ja kõike muud.

Oleme erilised juba oma koosseisu poolest.

Aga ma poleks lihtsalt elu sees arvanudki, et see mitte tavaline võiks meid kuidagi halvaks teha.
Täna öeldi mulle seda päris läbi lillede näkku, et me normaalsed pole.
Jah, me ei pane end pidulikult riidesse riigipühadel ega söö kõik igaõhtu ühe laua taga. Me ei ole superkultuurne perekond ja me ei ole need, keda tuua kellelegi eeskujuks.

Meie arvame, et me ei ole muster perekond, aga sina, mu klassitööõpetuse õpetaja, võid tõesti arvata, et oleme lihtsalt halvad inimesed.
Ma võin küll veidi üle mõelda nende sõnade, väljendite ja tegude suhtes mis toimusid, aga see oli liiga ilmselge, et midagi valesti mõelda.

Ilmselgelt on minu arusaam sõnast 'perekond' midagi muud, kui sinu oma. 

Räägime siis puudustest,

Valgete tundide arv päeval aina suureneb ja pimeaeg aina lüheneb.

Tegevuste arv päevakohta aina suureneb ja uneaeg aina lüheneb. 

No, kui oma elu rikkuda ei saa/ ei taha siis midagi võiks ikkagi ju rikkuda. Jah, rikkume parem igatepidi oma tervist, mitte teiste elusid, olusid ja tujusid.

Kurb on avastada, et mul nii kiireks läind, et isegi unenägusid enam ei näe. Jah vot ei näegi. 

Kodus pole plaastrit.

"Mis nüüd siis saab??"

"Elu läheb kõigest ilusaks. Ei midagi muud erilist..."

Keegi oma blogis kirjutas, et umbrohi ei hävine. No ja tegelikult kuidas veel hävineb. Eriti, kui tal alles õrnad juured all ja toetuspind laiali vajub. Ükskõik, kui umbrohi ta ise olla üritab ei ole see mingil juhul piisav. Kõik tuleb ja läheb aga väga harva on jääv.  See ei ole kahjuks üks neist kordadest.

Aeg edasi liikuda, et jõuda kiiremini kaugemale.