Nagu mu kallis sõbranna Triinu ükskord Raplas torudepeal soojas lamades mulle ütles, et mõnikord tunned, kuidas hetk su elus on nagu pärit filmist. Enamasti on need stseenid halvad ja sa oled neis üksi.
Praegust võib aga stseeni asemel filmiga võrrelda. Lohutav peaks aga olema see, et peaaegu kõik filmid lõppevad õnnelikult. Lihtsalt tuleb oodata ning loota, millal tuleb üks kangelane kõik ümber pöörab ja niimõnedki maailmad, mis pole veeel kokku vajunud, ära päästab.

 “just praying to a God that I don’t believe in”