Mis siis kui hiljem on hilja?

Nüüd, kus lõpukell ära oli, tunnen ennast taas kasti surutuna.
Oli hetk, kus mul oli nii palju valikuid, võimalusi ja valikuvõimalusi,
et tundisn, et lähen hulluks.
Siis aga loopis saatus,
millesse ma tegelikult ei usu,
mulle ette paar 'võta või jäta' stiilis valikut, mis said määravaks.
Siin ma nüüd olen, hoian käes pisikest maailmakaarti,
millel kirjas: "kogu maailm on sinu ees valla!" ja lihtsalt ohkan.
Enam ei ole valla ja ise ma selle otsuse tegin.
Edasi õppimise idee ja mõte tarkusest tundusid nii pai tegevat, et soojendasid südant.
Nüüd tahaks, aga natuke aega võtta,
tegeleda asjadega, mis mulle huvi pakuvad ja meeldivad.
Aasta aastalt lükkan kõike edasi ja kinnitan endale,
'My time is yet to come',
aga mis siis, kui see on juba mööda läinud?

 Koht, kuhu ühel päeval loodan taas sattuda,

oma roosas seelikus ja pitsilise päevavarjuga. 

Ma isegi ei tea, kuidas ja kas seda öelda, aga ma tunnen, et nüüd on vaja see blogis välja hõigata. Mis ei ole blogis, ei ole juhtunud, sest mu mälu hakkab ilmutama esimesi vanaduse märke. Hea on oma blogi vaadates aega tagasi kerida ja näha, mis järjekorras miski toimunud on ja kui palju tegelikult juba aega mööda on läinud. Minu arvamus on, et mida vanemaks saadakse seda kiiremaks muutub ajakulg.

Jõudes asja tuumani, ma kolin. 

Kuna ma nüüd alles mõistsin, et see juhtub vähem kui nädala pärast, olen väga hirmul. Kolin kohta, kus olen varem pooleldi elanud ja nädalavahetusi vahest veetnud, seega ma pole veel päris vapustuse äärel.
Kuidas hakkama saada, kui sulle igapäevaselt väidetakse, et sa hakkama ei saa, on ilmselt kõige suurem mure.
Pidin ükspäev olude sunnil üksi seal korteris olema ja alguses ei olnud hullugi, esimesed paar tundi, kuni  tunnistasin endale fakti, et ma olen üksi. Hetkega muutus see korter kollide ja vaimude pesaks, kes kõik köögis end välja elasid. Tegelikult tegid vist külmik ja radikas hääli, aga no inimmõistus eksole.
Tegelikult on see kolimine hea, kuigi sellega on ilmnenud mõne inimese paled, mis pärast kõiki neid aastaid ikkagi liialdus tundub. Peaasi on siiski, et see meile mõlemale kasu toob, sest nagu aastad näitavad, kaks rasket isiksust, ühte majja ei mahu.
Lõppkokkuvõttes loodan parimat, kardan kõige hullemat ja vaatan, mis saab.

Ma ei tea, kas kellelegi tuli see info kasuks või kui paljud ja kes üldse mu blogi veel jälgivad, aga ma tean, et vahel nagu vaatamiste number tõuseb.

Wanna hear a cat joke? 

Just kitten, I don't have one :(

My sleeping routine

2 nädalat

Peotäis magneesiumi sisse
ja pöidlad püsti,
sest viimane minut
muudabki alati kõige produktiivsemaks

Kompromissi pakkumine

Miks öelda, et aega on 30. augustini,
kui mitte kummalegi ei ole ilmselgelt vähimatki kasu sellega nii kaua venitades.
Ei midagi isiklikku,
aga kui ma luban läbi lugeda 600 leheküljega raamatust,
mida ma absoluutselt vihkan,
pool vähemalt,
siis võiks ju natuke südant olla,
mitte kohe ette sööta aeg,
enne augusti lõppu,
mis on juhtumisi suvi
ja mille jooksul ma ei kavatse enam ühtegi vastukarva olevat raamatut läbi lugeda.
Ausõna ei ole kassi südamete söömine mulle meelepärane lugemine,
aga ma ju annaks endast parima...