Mis siis kui hiljem on hilja?

Nüüd, kus lõpukell ära oli, tunnen ennast taas kasti surutuna.
Oli hetk, kus mul oli nii palju valikuid, võimalusi ja valikuvõimalusi,
et tundisn, et lähen hulluks.
Siis aga loopis saatus,
millesse ma tegelikult ei usu,
mulle ette paar 'võta või jäta' stiilis valikut, mis said määravaks.
Siin ma nüüd olen, hoian käes pisikest maailmakaarti,
millel kirjas: "kogu maailm on sinu ees valla!" ja lihtsalt ohkan.
Enam ei ole valla ja ise ma selle otsuse tegin.
Edasi õppimise idee ja mõte tarkusest tundusid nii pai tegevat, et soojendasid südant.
Nüüd tahaks, aga natuke aega võtta,
tegeleda asjadega, mis mulle huvi pakuvad ja meeldivad.
Aasta aastalt lükkan kõike edasi ja kinnitan endale,
'My time is yet to come',
aga mis siis, kui see on juba mööda läinud?

 Koht, kuhu ühel päeval loodan taas sattuda,

oma roosas seelikus ja pitsilise päevavarjuga.