Ma isegi ei tea, kuidas ja kas seda öelda, aga ma tunnen, et nüüd on vaja see blogis välja hõigata. Mis ei ole blogis, ei ole juhtunud, sest mu mälu hakkab ilmutama esimesi vanaduse märke. Hea on oma blogi vaadates aega tagasi kerida ja näha, mis järjekorras miski toimunud on ja kui palju tegelikult juba aega mööda on läinud. Minu arvamus on, et mida vanemaks saadakse seda kiiremaks muutub ajakulg.

Jõudes asja tuumani, ma kolin. 

Kuna ma nüüd alles mõistsin, et see juhtub vähem kui nädala pärast, olen väga hirmul. Kolin kohta, kus olen varem pooleldi elanud ja nädalavahetusi vahest veetnud, seega ma pole veel päris vapustuse äärel.
Kuidas hakkama saada, kui sulle igapäevaselt väidetakse, et sa hakkama ei saa, on ilmselt kõige suurem mure.
Pidin ükspäev olude sunnil üksi seal korteris olema ja alguses ei olnud hullugi, esimesed paar tundi, kuni  tunnistasin endale fakti, et ma olen üksi. Hetkega muutus see korter kollide ja vaimude pesaks, kes kõik köögis end välja elasid. Tegelikult tegid vist külmik ja radikas hääli, aga no inimmõistus eksole.
Tegelikult on see kolimine hea, kuigi sellega on ilmnenud mõne inimese paled, mis pärast kõiki neid aastaid ikkagi liialdus tundub. Peaasi on siiski, et see meile mõlemale kasu toob, sest nagu aastad näitavad, kaks rasket isiksust, ühte majja ei mahu.
Lõppkokkuvõttes loodan parimat, kardan kõige hullemat ja vaatan, mis saab.

Ma ei tea, kas kellelegi tuli see info kasuks või kui paljud ja kes üldse mu blogi veel jälgivad, aga ma tean, et vahel nagu vaatamiste number tõuseb.