Pausile pandud

Mu elu seisab hetkel nii paigal.
Kool, töö otsimine,
rahast ei hakka rääkimagi,
see laseb mul veel kõige piinarikkamalt end oodata.
Pole juba üle nädala vist väga midagi teinud ja kuskil käinud,
sest pole vajadust ega võimalust.
Ainus asi, mis korterist paaril korral välja on ajanud, on trenn.
Üks vähestest, mis liigub, sest varsti juba esinemine.
Samas kostüüm on kuskil piiri taga nii et ikkagi paneb seegi mind ootele.

Homme peab vaatama, ennast inimeste sekka ajama.
Palju edu mulle sellega!

Nagu hilinenud uusaastalubadused

Lihtsalt võibolla ma peaksin kadestama teisi vähem

Lihtsalt võibolla ma peaksin ise rohkem vaeva nägema

Lihtsalt võibolla oleks aeg sellest tumedast ringist välja tulla

Juba 4. päev

Ikka veel kasutan sõna "korter".
Ometi sain juba omale isegi kassi siia,
mis muutis koha kohe kodusemaks.
Ma arvan, et tükike mu elust,
mis alati puudu olev on tundunud,
ongi kass.

Tahan nii liiga väga positivusele sel aastal...

Don't break his heart
His achy, breaky heart
I just don't think he'll understand, oh oh

Mis siis kui hiljem on hilja?

Nüüd, kus lõpukell ära oli, tunnen ennast taas kasti surutuna.
Oli hetk, kus mul oli nii palju valikuid, võimalusi ja valikuvõimalusi,
et tundisn, et lähen hulluks.
Siis aga loopis saatus,
millesse ma tegelikult ei usu,
mulle ette paar 'võta või jäta' stiilis valikut, mis said määravaks.
Siin ma nüüd olen, hoian käes pisikest maailmakaarti,
millel kirjas: "kogu maailm on sinu ees valla!" ja lihtsalt ohkan.
Enam ei ole valla ja ise ma selle otsuse tegin.
Edasi õppimise idee ja mõte tarkusest tundusid nii pai tegevat, et soojendasid südant.
Nüüd tahaks, aga natuke aega võtta,
tegeleda asjadega, mis mulle huvi pakuvad ja meeldivad.
Aasta aastalt lükkan kõike edasi ja kinnitan endale,
'My time is yet to come',
aga mis siis, kui see on juba mööda läinud?

 Koht, kuhu ühel päeval loodan taas sattuda,

oma roosas seelikus ja pitsilise päevavarjuga. 

Ma isegi ei tea, kuidas ja kas seda öelda, aga ma tunnen, et nüüd on vaja see blogis välja hõigata. Mis ei ole blogis, ei ole juhtunud, sest mu mälu hakkab ilmutama esimesi vanaduse märke. Hea on oma blogi vaadates aega tagasi kerida ja näha, mis järjekorras miski toimunud on ja kui palju tegelikult juba aega mööda on läinud. Minu arvamus on, et mida vanemaks saadakse seda kiiremaks muutub ajakulg.

Jõudes asja tuumani, ma kolin. 

Kuna ma nüüd alles mõistsin, et see juhtub vähem kui nädala pärast, olen väga hirmul. Kolin kohta, kus olen varem pooleldi elanud ja nädalavahetusi vahest veetnud, seega ma pole veel päris vapustuse äärel.
Kuidas hakkama saada, kui sulle igapäevaselt väidetakse, et sa hakkama ei saa, on ilmselt kõige suurem mure.
Pidin ükspäev olude sunnil üksi seal korteris olema ja alguses ei olnud hullugi, esimesed paar tundi, kuni  tunnistasin endale fakti, et ma olen üksi. Hetkega muutus see korter kollide ja vaimude pesaks, kes kõik köögis end välja elasid. Tegelikult tegid vist külmik ja radikas hääli, aga no inimmõistus eksole.
Tegelikult on see kolimine hea, kuigi sellega on ilmnenud mõne inimese paled, mis pärast kõiki neid aastaid ikkagi liialdus tundub. Peaasi on siiski, et see meile mõlemale kasu toob, sest nagu aastad näitavad, kaks rasket isiksust, ühte majja ei mahu.
Lõppkokkuvõttes loodan parimat, kardan kõige hullemat ja vaatan, mis saab.

Ma ei tea, kas kellelegi tuli see info kasuks või kui paljud ja kes üldse mu blogi veel jälgivad, aga ma tean, et vahel nagu vaatamiste number tõuseb.

Wanna hear a cat joke? 

Just kitten, I don't have one :(

My sleeping routine

2 nädalat

Peotäis magneesiumi sisse
ja pöidlad püsti,
sest viimane minut
muudabki alati kõige produktiivsemaks

Kompromissi pakkumine

Miks öelda, et aega on 30. augustini,
kui mitte kummalegi ei ole ilmselgelt vähimatki kasu sellega nii kaua venitades.
Ei midagi isiklikku,
aga kui ma luban läbi lugeda 600 leheküljega raamatust,
mida ma absoluutselt vihkan,
pool vähemalt,
siis võiks ju natuke südant olla,
mitte kohe ette sööta aeg,
enne augusti lõppu,
mis on juhtumisi suvi
ja mille jooksul ma ei kavatse enam ühtegi vastukarva olevat raamatut läbi lugeda.
Ausõna ei ole kassi südamete söömine mulle meelepärane lugemine,
aga ma ju annaks endast parima...

Kui kaugele läheks sina?

Ma pole kunagi arvanud, et pikad jalgsirännakud oleks nalja asi või lõbus ajaviide inimesele.
Need ei ole rännakud vaid reaalsed teekonnad.
Hetkel olen hakanud ühte teekonda jälgima
http://longwalk5000.blogspot.com/
aga ma mitte niisama ei maini seda oma blogis.
Mind paneb imestama, kui palju on lahkeid inimesi.
And that's all,
aga kuna ma natuke tean taustalugu,
siis elan kaasa :)

No More Prince Charming - Milleks vaeva näha, kui prints võluvat enam keegi ei vaja?

"Experience a clever twist on past Disney films;

that teaches girls everywhere, 

they don’t need a prince to rescue them, 

because all men are 

disgusting loners, 

greedy murderers 

or lying, manipulative power-hungry sociopaths!"

Honest Trailers - Frozen

Probleem number 1

"Aga kuidas me ainult ühe kassiga hakkama saame?"

Nutta või naerda

//halenaljakad rõõmupisarad//

Tavaliselt tulevikku ei usalda,
aga praegu tahaks sinna põgeneda.

Kui palju olen ma läinud,
ei edasi,
ega tagasi,
lihtsalt ära.

Aitab,
aeg tegutsema hakata,
KEVADINE SUURPUHASTUS!

Now the time is here,

Baby you don't have to live your life in fear

And the sky is clear, is clear of fear

Põhimõtteliselt ei saakski paremini defineerida "elu" kui selle pildiga

Elu on raske...

Ma naeran selle peale.
Teate mis on tegelikult raske?
Leida siit Eestist alalist elanikku,
kes ei teaks kedagi,
keda sina ka tead.
Võibolla on asi minus
ja selles, et ma olen elanud nii põhjas kui lõunas
ning vahetanud enamvähem iga pooleteise aasta tagant kooli.
Igal juhul suudavad juhuslikult väljatulnud ühised tuttavad
mind veel siiani vahel üllatuma panna.

Põhimõtteliselt kohtasin üht vene rahvuses meesterahvast,
kes mingil määral rääkis eesti keelt
ning on kunagi mu vanaisaga koos töötanud,
hoolimata sellest, et meesterahvas ise oli 25 ringis.
How the hell me üldse sellise teemani jõudsime,
ei oska kahjuks öelda.

Lihtsalt kaua võib ühte võlga tasuda?

"Ma pole kunagi  üritanudki kõigest sellest rääkida, sest inimestel on juba ette kõik teada, neil on oma arvamus."
-"Piiririik"

Little something for my soul!

Produktiivsus

Sõbrapäeva puhul teen endale kingituseks ühe vaba päeva.
Mitte sellise, et vedelen terve päeva tuduriietes voodis ja vaatan telekat,
vaid lihtsalt kooli- ja töövaba päeva.
Võtan rahulikult ette ühe shopingu tuuri ja ajan paar asja korda.
Võibolla lähen käin isegi kinos üle pika aja ära.
Täna aga, pärast tassi kohvi keskendun kõigele vajalikule, mis nii pikalt on tegemist vajanud.
Seejuures unustan kõik kooliga seonduva ja tulen selle juurde tagasi taas pühapäeval.
Sest see ongi minu täiuslik puhkus!

It's not a game, so why are you trying to play me?

Õnn ei tundu kaugeltki lähedal

Eile tööl olles nägin vana tuttavat, kellega pole pea 3 aastat sõnagi vahetanud.
Mitte, et see mitte suhtlemine oleks tahtlik olnud, vaid lihtsalt ei ole vahepeal üksteist näinud.
Imestasin, et ta mu ära üldse tundis.
Jutujätkuks küsis ta, kuidas mul läheb.
Automaatselt vastasin, et halvasti.

Hiljem mõtlesin veidi selle ütluse peale ja olgugi, et sel ajal, kui viimati suhtlesime, oli kõik palju parem, ilusam ja kergem, ei ole üld pildis mu hetke seisud nii hullud.
Mul on töö,
juba varsti lõpetan kooli,
katus pea kohal ja kohati on neid katuseid isegi mitu,
mul on veel mõned lähedased sõbrad järgi.
Kõik on nagu olemas ja mida ei olegi, on käeulatuses...

Ometi see olemas olev õnnelikuks mind ei tee.
Nii tobe on olla õnnetu,
aga üritan lohutada end mõttega, et võibolla on lihtsalt
VALE KOHT JA VALE AEG.

Miks? Pigem miks mitte...

"[/---/] Lõppude lõpuks on kiirteede teenindusalad kõik lihtsalt läbisõidukohad. Siit sinna. [/---/] Peldik ja söök. Neoonlambid ja plastmasstoolid. Vastik kohv. Maasikamoosiga saiad. Kõigel sellel pole tähtsust. Tähtis on see, kust me tuleme ja kuhu läheme. Või ma eksin?"
"kafka mererannas"

Millel üldse on tähtsust, 
kui enam ei mäleta kust tuled 
ja ei tea kuhu lähed?

Tunnen, kuidas tulevik juba rõhub,
kuidas kõik need otsused,
mis hetkel edasi lükkan,
lööklainena tagasi tulevad.
Stabiilsus tundub hetkel liiga palju paluda,
sest kuidagi kohe ei suuda otsustada,
mis poole aasta pärast saab...

Kas sõprus peabki olema selline,
et sa tahad selle inimese pakkida kohvrisse
ja võtta ta kaasa kaugele sinna,
kus unistused on ehtsad.
Lihtsalt selle pärast,
et tal oleks parem...

Taastan sildu, mis lagunema on jäänud

Vaikselt saan taas jalad alla

ja lepin läinuga.

Ehkki üksinduse tunne ei kao kuhugi,

mõtlen sellest,

kui vabadusest.

12. päev

Ma ei taha, minna ära,

aga ma ei taha ka olla siin, 

kus ma olen.

Iga aasta olen aastalõpu postituse kirjutanud, aga seekord otsustasin teadlikult seda mitte teha.
Entusiasm vallutas aasta alguse, kuni mõistsin, et ega aastanumbri muutumine iseenesest midagi korda ei tee. Kuigi hetkel tundub nii palju häid asju veel tulemas. Nii palju võimalusi. Nii palju valikuid. Kui ma just ise seda kõik ära ei riku...
Nagu mu viimase aja lemmiklause kõlab:
"Kaelani sitas ei tasu pead norgu lasta"
Elame näeme, kas minust saab kooli pooleli jätnud narkar, nagu mu vanemad arvavad või on veel lootust...
Põhiline on see, et
tegelikult on ju kõik käe ulatuses.
Ma lihtsalt pole viitsinud  nii piisavalt liigutada....

"The other night you wouldn't believe the dream I just had about you and me..."